Õnneks on november

Ühes augustikuises vestluses, väikeses seltskonnas ohkas keegi ja ütles: “Oh, varsti on suvi läbi ja siis ongi juba november…” Olen seda varemgi kuulnud ja mõtlesin, kui masendavalt võib sügise tulek vahel tunduda. Elu võib tihti käia ainult nende mõne suvekuu nimel ning me kardame seda pimedat ja süngemat aega, mis ees terendab.

Nüüd, kus november on käes, mõtlesin, et äkki peaks hoopis teise nurga alt asja vaatama. Mis siis kui prooviks natuke optimismi luua? Võib ka ju nii mõelda: “Oh, kui lahe – november tuleb või ongi juba käes!”

November suurepärane võimalus sellest suvehooaja kiirustamisest natuke maha tulla. Minna oma väikesesse koopasse. Olla natuke toas, vihma ja niiskuse eest peidus ning teha midagi hoopis teistsugust, mille jaoks muidu aega pole.

Mida siis novembris teha?

• Õpiks midagi uut või lubaks endal süütundeta lihtsalt aknast välja vaadata ja molutada.
• Loeks läbi raamatu, mis on ammu oma järge oodanud.
• Tegeleks kunstiga. Joonistaks, harjutaks mõnda pilli, tantsiks või treeniks teadvelolekut ja vaimset vitaalsust.
• Ja pühenduks just nendele asjadele, mis võib-olla nii hästi välja ei tule ja vajavad enam tähelepanu.
• Ning mis peamine: oleks lihtsalt omavahel koos, üksteise lähedal.

Viimane aasta näitas, et Eestis võib olla päris mitu novembrit. Mõnikord on jaanuar ja veebruar väga sarnased. Ja olgem ausad, pole harv, et isegi kevadel ja suvel on sarnane novembri tunne! See on siin põhjamaal omamoodi paratamatus, mille üle võiks isegi ju rõõmustada.

November – Eesti oma “siesta”

Mõtle, kui äge oleks, kui november olekski meie riiklik “siesta”? Sarnaselt hispaanlastele, aga pikem. See tähendaks, et võtame terve riigina selleks ajaks tempo maha. Jätaksime end lõhki pungestamata. Annaksime endale ja teistele natuke asu. Võib-olla see ongi see päris puhkuseaeg, mitte suvi, mille lõpuks oleme tihti enam väsinud.

Ja kui läheb pimedaks, saab näiteks järele mõelda ja oma mõtteid selgitada. Võtaksime natuke elektrit ka vähemaks, hoiaksime kokku ja hoiaksime kokku. Või siis istuksime kusagil sooja kamina või radiaatori ääres ja jutustaksime lugusid.

Ja miks mitte minna just novembris õue? Isegi siis, kui ilm tundub kole. Tihti on matkad vihmas või lörtsis, oma erilise kvaliteediga. Need on pärast järele mõeldes palju väärtuslikumad kui tavaline suvine jalutuskäik. Soe tassike teed peale seda on kindlasti midagi täiesti maagilist.

Mõnes mõttes on meil novembritega vedanud. Mõnel maal polegi seda päris novembrit. Kogu aeg on ühesugune troopika või otsatu kõrb oma ekstreemsustega. See meie pime ja niiske aeg saab aga olla omaette lahe. Hea aeg arendada kriitilist meelt ja praktiseerida viljakat mittemidagitegemist.

Nii et – minu meelest on äge.

Õnneks on november!